Katkenud laul

Pirita klooster 1407–1607

Ruth Rajamaa võtab raamatus kokku kõik, mis on Pirita kloostri kohta teada, asetades selle üldisemale birgitiinide ordu tegevuse taustale. Käsitlus algab Aegna väinas aset leidnud ja Rootsi püha Birgittaga seotud imeteost, mis ilmselt saigi kloostri rajamise ajendiks.  Juttu on kloostri asutamise käigust ja tagamaadest, kloostrikiriku ja kogu kompleksi rajamisest, kirikuteenistustest, konventide igapäevaelust, kloostri maavaldustest ja majandustegevusest, tülidest naabritega – sh Tallinna raega, kellele ei meeldinud sugugi kloostri juures toimuvad laadad ja tegus sadam Pirita jõe suudmes –, palverännakutest kloostrisse, suhetest paavstide, siinsete piiskoppide ja birgitiiniorduga, reformatsiooni mõjudest ja tagajärgedest.

Kõike seda jälgitakse kuni kloostri järkjärgulise hääbumiseni Rootsi ajal. Kloostrit nimelt ei hävitanud Liivi sõja päevil 1577 moskoviidid, nagu E. Bornhöhe romaani ja „Viimse reliikvia“ mõjul üldiselt arvatakse, vaid see tegutses pärast rüüstamisi jõudumööda edasi, viimases faasis eelkõige tütarlastekooli ja varjupaigana, ning kustus alles kolmkümmend aastat hiljem, kui Rootsi võimud edasise tegutsemise majanduslikult võimatuks muutsid. Vaatamata luterlikule sallimatusele suutis see katoliikliku vaimsusega asutus nii pikalt edasi töötada vaid tänu tarmukatele abtissidele ja kloostriõdedele, kellest paljud olid kohalike aadlisuguvõsade liikmed.

Birgitiinide kloostreis kõlas pidev, pea katkematu laul Jumala kiituseks ja talle ohvrikingiks. See nõudis palju koolitatud nais- ja meeshääli (teatavasti oli ka Pirita segaklooster, ehkki nunnad-mungad olid muidugi teineteisest eraldatud ja suhtlesid omavahel märkide keeles, millest on ka veidi teada). See laul sai otsa luterliku Rootsi riigivõimu kinnistudes.

Vaata näidislehekülgi ›

Gastrofüüsika

Uus söömisteadus

Taldrikud on ümmargused ja valged. Noad ja kahvlid on siledast metallist. Sool ja pipar on käeulatuses. Te sööte ettearvatava roa ära ettearvataval viisil ja toidust saadud elamus ununeb niipea, kui söögilaua tagant tõusete. Aga kuidas maitseks seesama roog serveerituna kandilisest taldrikust, helbituna karvase varrega lusika abil ja heliga maitsestatuna? Kas ja kuidas te seda söömaaega mäletaksite?

Me sööme mitte ainult suu, vaid ka silmade, kõrvade, nina, mälu ja kujutlusvõimega. Maitseelamust kujundab miljon pisiasja, sealhulgas ka restorani või söögitoa helitaust ning laudlina (või selle puudumine); ümberringi levivad lõhnad, söögiriistade kaal, seltskond ja veel mitu muud taldrikuvälist tegurit.

Sööginaudingud tekivad peas, mitte suus. Sensoorsed signaalid koos varasemate mälestustega lisavad maitsele palju enam, kui oskate arvata. Isegi nii lihtne asi nagu küpse pirni hammustamine on äärmiselt keerukas ja mitut meelt hõlmav tegevus: aju peab kokku siduma aromaatse lõhna, maitse, tekstuuri, värvuse, samuti heli, mille hambad tekitavad, kui mahlast viljaliha haukavad, rääkimata pirnikoore krobelisusest.

Toidu ja joogi maitsmisel tekkiva multisensoorse elamuse tegureid uuribki uus söömisteadus gastrofüüsika, mis ühendab gastronoomia kulinaarsed saavutused ja psühhofüüsika taju-uuringud. Kõige värskemad avastused ja uuenduslikumad gastrofüüsikalised ideed proovitakse esmalt järele restoranis ning seejärel liiguvad need edasi pardatoitlustuse, haiglasöökla, koduköögi või ketirestorani laudadele. Seetõttu lõikavad gastrofüüsikast kasu nii tipprestoranide kokad, kes armastavad kombineerida koostisosi uudselt ja ebatavaliselt ning mängida külastajate ootustega, kui ka need, kes vahetevahel kodus külalisi võõrustavad.

Charles Spence on Oxfordi ülikooli professor ja eksperimentaalpsühholoog. Ta juhib oma uurimislaborit ja konsulteerib rahvusvahelisi ettevõtteid. Spence on tunnustatud teadusajakirjades avaldanud üle 500 artikli ning pälvinud mitu teadusauhinda.

„Suus – nagu Charles väidab – toimub väga vähe asju täpselt nii, nagu tundub. Palju rohkem, kui me oskame ette kujutada, oleneb toidust saadav nauding subjektiivsusest – mälestustest, assotsiatsioonidest ja emotsioonidest. See on vaimustav teema, mille uurimisel saate teha esimesed sammud, kui loete „Gastrofüüsikat“.“

– Heston Blumenthal, Briti tippkokk

Vaata näidislehekülgi ›