Pimeduse aja algus

Oleme harjunud kristluse levikut läänemaailmas pidama tõeliseks triumfiks. Paraku kaasnes sellega metsik vandalism, mil Jeesuse jüngrid ründasid armutult klassikalist kultuuri, tõugates seeläbi lääne tsivilisatsiooni tuhande aasta pikkusesse vaikellu. Raamatus „Pimeduse aja algus“ äratab Catherine Nixey ellu unustusse vajunud ajaloo ning toob lugeja ette südantlõhestava kirjelduse kristluse algusajast ja sellega kaasnenud hävingust.

Enne kui kirik asus säilitama, see hävitas – 4. ja 5. sajandil lõhkus ning purustas kristlik kirik seninägematus raevuhoos vapustava hulga kunstiteoseid. Paljud kujud ja templid jäid alles üksnes seetõttu, et need olid liiga kõrged. Kristlased lihtsalt ei küündinud nendeni oma algeliste redelite ja vasaratega.

Selles „puhastuses“ hävis ka enamik klassikalisest kirjandusest. Ajal, mil pärgamenti polnud piisavalt, nühiti paljude antiikautorite kirjutised maha, et need asendada „ülevamate“ teemadega. Kristlased tegid maatasa ka muistse maailma suurima raamatukogu, kus kunagi oli olnud vahest ehk 700 000 raamatut. Kulus rohkem kui tuhat aastat, enne kui suudeti taas sama hulk raamatuid ühe raamatukogu alla koguda.

Toonased raevukad ründajad polnud sugugi kummalised veidrikud. Kallaletunge „hullude“, „neetud“ ja „sõgedate“ paganate kultuurile juhtisid mehed, kes olid katoliku kiriku südames. Suur Augustinus ise teatas kogudusele Kartaagos: „Et kogu paganate ja paganarahvaste ebausk oleks hävitatud, seda jumal tahab, jumal käsib, jumal kuulutab.“

Säärane maniakaalne tähelepanu ei tulnud julmusest. Vastupidi: patustaja ohjes hoidmine, ründamine, sundimine ja isegi löömine oli – kui seeläbi õnnestus ta tagasi pöörata õiguse teele – nende päästmine. Nagu vagade paradokside meister Augustinus ütles: „Oh, halastusrikas metsikus.“

Vaata näidislehekülgi ›