Kalmar Ulm, ajaloolane

Kahtlemata on iga Bütsantsi-alane eesti keeles ilmuv väljaanne omamoodi sündmus, sest lugemist Bütsantsi ajaloo ja kultuuri kohta ei ole meie emakeeles kuigi palju. Samuti mõistab ehk lugeja selle mitmetahulise ja kõrge kultuuriga riigi ajaloo keerdkäike tundma õppides paremini ka neid tahke, mida ajalookäsitlustes on tihti pinnapealselt või moonutatult tõlgendatud. Seetõttu on Dionysios Stathakopoulose teos tänuväärne, detailirohke ning hõlbus lugemine kõigile neile Bütsantsi huvilistele, kes soovivad süüvida keisririigi ajaloo ja kultuuri üksikasjadesse ning keda köidavad selle ajaloo keerdkäikude detailirikkus või värvikad legendid.
Raamat esitleb pisut üle 11 sajandi vanust Bütsantsi keisririiki (330–1453) ajaloo unikaalse nähtusena, elavalt kirjeldades ja tõlgendades selle omaaegset olustikku ja kultuurikonteksti. Valdavalt korreleeruvad autori tõlgendused maailma tuntuimate Bütsantsi uurijate seisukohtadega, mille kohaselt kujunes Bütsantsist õhtumaa ja islami kultuuride kõrval omaette ühtne tervik, milles sulasid kokku antiikse tsivilisatsiooni ja kristliku kultuuri elemendid.
Stathakopoulose ajalooline ülevaade ei keskendu niivõrd keisririigi pika ajaloo sündmustele ega ka riigi tsentraliseeritud keisrivõimu, halduskorralduse ja range hierarhilise korra üksikasjalikule lahkamisele, kuivõrd pakub värvikaid kirjeldusi neist – näiteks keisrid Constantinus, Justinianus I, Herakleios või Basileios Bulgaroktonos, keisrinna Theodora, väejuht Belisarios, õpetlane Gennadios Sholarios –, kes selle ajalugu ja mitmesuguseid pärimusi vormisid.
Raamat kirjeldab ka Bütsantsi pealinna Konstantinoopoli rajamislugu ning annab geopoliitilise ülevaate linnast ja selle äärealadest, suhetest naabritega, aga ka keisrivõimu ja õigeusu kiriku suhetest ning paljudest usuküsimustest, mis Bütsantsi ajaloos esile kerkisid, nagu näiteks sajandeid kestnud pilditüli, kirikukogud, Ida-Lääne kiriku suhted, hesühasm, misjon jm.
Teose illustratsioonid on tähelepanelik valik keisririigi märgilise tähendusega mälestistest, mis on otsekui Bütsantsi pärandi igavikulisuse sümbolid. Kaardimaterjal aga annab tunnistust tõsiasjast, et rohketest võitudest hoolimata ei suutnud Bütsantsi riik oma naabritega rahu kindlustada ning jätkuvad sõjad ja diplomaatilised valesammud põhjustasid lõpuks selle nõrgenemise, killustumise ja vallutamise Türgi sultan Mehmet II poolt 1453. aasta 29. mail.
Teose viimane peatükk „Järelmõjud ja elu pärast surma“ on otsekui prohvetlik tõdemus, et Bütsants küll langes, kuid pärandas Euroopale kogu oma vaimse pagasi – rooma seadustiku, kultuuri, filosoofia, teadussaavutused ja palju muud –, mille põhjalik avastamine on meil jätkuvalt alles ees.