Kuratlik liit
Autor: Roger Moorhouse
Ilmumisaeg: 2015
Kirjastus: Äripäev
Lehekülgi: 480
Tunnustatud briti ajaloolase Roger Moorhouse’i üliköitev ajalookäsitlus „Kuratlik liit. Hitleri leping Staliniga 1939–1941“ keskendub Eestit eriti valusalt puudutavale teemale – Molotovi-Ribbentropi paktile ja selle salajastele lisaprotokollidele, analüüsides ka lepingu sõlmimisele eelnenud läbirääkimiste käiku ja tagamaid, samuti selle mõju järgnenud sündmustele.
Kuigi ajalugu mäletab Nõukogude Liitu ja Natsi-Saksamaad lepitamatute vaenlastena, sõlmisid nad 1939. aasta augustis pakti, mis jahmatas kogu maailma. Kuidas ja miks jõuti lepinguni, mis muutis kogu Euroopa ajalugu? Mis õieti toimus nende ligi kahe aasta vältel, mil pakt jõus oli – 1939. aasta suvest kuni 1941. aasta juunini, kui Saksamaa lõpuks relvad Nõukogude Liidu vastu pööras? Lääneriikide ajalookäsitlustes on sellest Teise maailmasõja aspektist sageli mööda vaadatud. Kui Hitleri kuritööd on hästi tuntud ja dokumenteeritud, siis Stalini kuriteod pole lääne avalikkuse teadvusse õigupoolest jõudnudki. Tegelikult olid Hitler ja Stalin aga ühe ja sama totalitarismipuu viljad. Just nende ühist inimvihkajalikku loomust ja nende kokkuleppe katastroofilisi tagajärgi paktiga ära jagatud territooriumil elanud rahvaste jaoks toobki Moorhouse’i raamat esile.
Hind klubis: 23.50 € Hind poes: 29.50 €
Kuratlik liit
Sisukord Autori märkus Kaardid Kronoloogia Illustratsioonide nimekiri Tänuavaldused Sissejuhatus Eellugu: Kohtumine rahu äärel 1 Nõiajook 2 Vereside 3 Saagi jagamine 4 Moonded 5 Rohmakas, ebakindel meelitamine 6 Sõja hammasrataste õlitamine 7 Seltsimees Kiviperse fašistikoletise koopas 8 Natsitiigriga ratsutamas 9 Ei ole ausaid vargaid Epiloog: Elu pärast surma Lisa: Natsi-nõukogude mittekallaletungi pakti tekst Märkused Kasutatud kirjandusKuratlik liit
Erkki Bahovski
Ajakiri Diplomaatia
Kuritegelik pakt
Ehkki mõni idanaabrist ajaloolane ja poliitik on üritanud Venemaa ajaloolise revisionismi valguses õigustada ka Molotovi-Ribbentropi ehk natsi-nõukogude pakti, jõuab tõsine ajaloouurimus pakti osas ikka samasugusele tulemusele – MRP oli kuritegelik.
Briti ajaloolase Roger Moorhouse’i raamat „Kuratlik liit. Hitleri leping Staliniga 1939–1941“ on eeskätt mõeldud briti lugejale, kuid loomulikult on õigustatud raamatu tõlkimine ka eesti keelde. Eesti lugejale ei ole võibolla väga hästi teada 1939. aasta sündmused Poolas, kus Moorhouse kirjeldab värvikalt paljusid sündmusi, näiteks Nõukogude-Saksa ühisparaadi. Moorhouse’i pilk väljastpoolt aitab mõtestada paremini ka konteksti – st võrrelda Eestis toimunut Läti, Leedu, Poola ja Bessaraabia sündmustega.
[read]
Eestit on raamatus küllalt palju, sest Moorhouse on teksti põiminud osavalt eestlaste mälestusi. Siiski on veidi kahju, et Eesti kui üks osa Baltimaadest satub ühe mütsi alla Leedu ja Läti natsimeelsete kollaborantidega, kes Wehrmachti kohale jõudes juutidele veresauna korraldasid.
Moorhouse’i uurimus on järjekordne ere näide, kuidas reaalpoliitika võidab ideoloogia ja kuidas tavaliste reaideoloogide maailm sellega kokku variseb. Nii olid briti kommunistid pärast MRP sõlmimise teatavaks saamist täiesti peata. Samamoodi oli raske MRPd mõista nii natsidel kui ka tavabolševikel. Ometi on ajaloos enne ja pärast MRPd küllalt juhuseid, kus ideoloogia või usk ei mängi rahvusvahelises plaanis nii suurt rolli. Võtkem näiteks Kolmekümneaastane sõda aastail 1618–1648, milles katoliikliku Prantsusmaa kardinal Richelieu toetas katoliiklike Habsburgide vastu hoopis protestantlikku Rootsit. Või ameeriklaste pööre suhetes kommunistliku Hiinaga, kui president Richard Nixon külastas 1972. aastal Pekingit. USA vajas külmas sõjas toetust Nõukogude Liidu vastu.
Mõnes mõttes on Moorhouse’i raamat sarnane Timothy Snyderi „Veremaadega“, mis räägib samuti Hitleri-Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahele jäänud riikidest ja rahvastest. Ja nagu Snydergi, lähtub ka Moorhouse humanistlikust vaatevinklist – kahe diktaatori kokkuleppe tõttu kannatasid miljonid inimesed.
Moorhouse üritab siiski allikate põhjal kummutada mõningaid müüte. Esmalt polnud tema arvates määrava tähtsusega Nõukogude Liidu abi Saksamaale Prantsusmaa alistamisel 1940. aastal. Pigem – ajaloo traagilise irooniana – oli Nõukogude Liidu abi määrava tähtsusega siis, kui Saksamaa ründas sedasama Nõukogude Liitu 1941. aastal. Teiseks, seesama kallaletung – Moorhouse ei kirjuta alla väitele, nagu valmistunuks Nõukogude Liit ise Saksamaad ründama.
Ja nagu paljud enne teda, jõuab ka Moorhouse järeldusele, et MRP oli kuritegelik – see oli Stalini abinõu maade ja rahvaste anastamiseks. Baltimaades on MRPd peetud ammu kuritegelikuks, kuid ülimalt oluline on see, et samale järeldusele on tulnud peale Moorhouse’i ka Snyder, Teisest maailmasõjast kirjutav Andrew Roberts (Postimees, 20.07.2011) või ka tagatipuks Venemaa riigiarhiivi direktor Sergei Mironenko (Diplomaatia, 21.08.2015).
Kurbloolisus pole mitte üksnes selles, nagu nendib Moorhouse, et MRPst teatakse läänes väga vähe, vaid ka selles, et enamik venemaalasi teab ainult Nõukogude Liidu ja Saksamaa sõda. Läänele küllalt iseloomulikult pole tunnustatud Hitleri biograaf Ian Kershaw maininud MRPd Teisest maailmasõjast kõnelevas raamatus „Saatuslikud valikud. Kümme otsust, mis muutsid maailma“, ehkki on selge, et selle sõja päästiski valla MRP.
[/read]