Kuidas päästa oma elu (ja säästa raha)?

 

Biokeemiku taustaga teadusajakirjanik Graham Lawton ütleb  oma värskes teoses „See raamat võib päästa teie elu“, et maailmas ei tule kindlasti puudu nõuannetest, mida süüa ja juua, kuidas vormis püsida, paremini magada ja kauem elada.

 

Enamik neist tugineb aga pelgalt müütidele, soovmõtlemisele või ebateaduslikule soolapuhumisele. Tohutute teadmiste hulgaga käib kaasas ka teabe ülekülluse oht. Lawton tõdeb, et tähelepanu pärast konkureerivaid nõuandeid on rohkem kui eales varem ning need ei pärine alati kõige autoriteetsemaist allikaist. Kui infot on liiga palju, tekib aga kiusatus tervislikule eluviisile käega lüüa ja häda korral purkide viisi popimaid toidulisandeid sisse vohmida või arstilt rohtu nõuda.

 

Kuidas eristada kõmu faktidest?

 

Iga natukese aja tagant kerkivad esile küsimused. Kas rasva ja tärkliserikkaid toite tohib süüa? Kuidas on lood gluteeniga või viie portsu reegliga? Kas väetoidust on ikka kasu? Kas toidulisandid on head või vähemalt kahjutud?

 

Perearst Diana Ingerainen ütleb, et tema meelest on elustiilihaigused (rasvumine, kõrgvererõhktõbi, II tüübi diabeet) tulnud talupojamõistuse kadumise tõttu. „Kui hakata inimesega koos seda infotulva analüüsima, siis veidi aja pärast sünteesib igaüks välja, kas terviseuudise puhul on tegemist puhtalt raha välja pressimisega, mille tagamõte on „Lollidelt tulebki raha ära võtta“, või on pakutavas infos ka mingi iva sees.“

 

„Võtmesõna on neuroturundus, mis mängib meie ürgsetel instinktidel. See on teaduspõhine ja aju-uuringutel põhinev lähenemine turundusele, millega määratletakse õiged sihtrühmad ja kanalid, kuidas inimesi ostma panna,“ tõdeb perearst. Üldine soovitus võiks olla see, et ära mine esimese emotsiooniga kaasa, vaid võta aega, kogu infot, kaalutle, ja kui vaja, konsulteeri.

 

Kuidas saada oma tervise projektijuhiks?

 

Dr Ingerainen soovitab tervisetooteid hinnates esitada endale kontrollküsimusi. Kui see on nii hea lahendus, miks ei ole see tervishoius süsteemselt kasutusel? Kas arstid tõesti lihtsalt ei taha nii tõhusaid meetmeid võtta? Miks ei ole suured ravimifirmad neid imeravimeid müüma asunud?

 

Mida on vaja, et igast inimesest saaks enda tervise projektijuht, kes orienteerub tervisliku eluviisi vankri ette seotud toodete ja teenuste tohuvabohus ning vastutab oma valikute eest? Ingeraineni arvates on vastutuse võtmine ühiskonna arengu taseme küsimus. „Uuringutega on tõestatud, et haridusel on tervisele suurim mõju – mida haritum on rahvas, seda tervem ta on. Ükski arst ei saa sinu eest langetada igapäevaseid otsuseid söömise, liikumise, vaimse tervisega tegelemise kohta, kuid just nendest otsustest kujuneb elukvaliteet – tervis. Arstid saavad olla partnerid, aga mitte otsustajad,“ toonitab Ingerainen.