Romanovid.

2007. aasta 26. aprillil meie seast lahkunud Lindsey Hughesi viimaseks jäänud raamat „Romanovid. Venemaa valitsejad 1613–1917“ on kokkuvõte ääretuid Venemaa valdusi enam kui kolmesaja aasta jooksul valitsenud dünastia käekäigust. See on populaarne ja erakordselt ladusas keeles kirjutatud uurimus, mis algab Romanovite juurte meenutamisest ja lõpeb aastaid 1918–2007 käsitleva järellooga.
Romanovite bojaarisuguvõsast, mis kandis seda perekonnanime alates 16. sajandi lõpust, kujunes Venemaal 1613. aastast tsaaride ja 1721. aastast keisrite dünastia. Hiljem kandsid selle dünastia valitsejad veel ka Poola tsaari, Leedu ja Soome suurvürsti, Oldenburgi ja Holstein-Gottorpi hertsogite ning Malta Ordeni magistri ja muid tiitleid.
Romanovite suguvõsa otsene liin katkes keisrinna Jelizaveta Petrovna surmaga, mille järel läks valitseja troon 1762. aastal naisliini pidi Holstein-Gottorp-Romanovite dünastiale, tsaarinna Anna Petrovna ja Holstein-Gottorpi hertsog Karl Friedrichi pojale. Dünastilise kokkuleppe järgi loeti nende poega (tulevast keiser Peeter III-t) Romanovite keiserliku perekonna liikmeks. Seega, lähtudes genealoogilisest reeglistikust, hakati Venemaal valitsevat dünastiat kutsuma Holstein-Gottorp-Romanovite dünastiaks, keiserlikku suguvõsa aga Romanoviteks.
Peeter III ja Katariina II pojast Paul I-st alates on Romanovite suguvõsas võim pärandunud otseliinis. Niisuguse asjade käigu määras paljuski Paul I seadustatud kord, mis nägi ette troonipärimise otse meesliini pidi. Pauli I trooni päris lastetu Aleksander I. Keisri teine poeg, suurvürst Konstantin loobus troonist (see asjaolu kujunes dekabristide ülestõusu üheks põhjuseks) ning järgmiseks valitsejaks sai Pauli kolmas poeg – Nikolai I. Talle järgnes vanem poeg Aleksander II. Tema vanem poeg, tsesareevitš (troonipärija sellise tiitli kehtestas Katariina II) suri 21aastasena ja keisriks sai teine poeg Aleksander III, kellele omakorda järgnes vanem poeg Nikolai II. Nikolai II troonist loobumise järel oli 16 tunni jooksul nime poolest keisriks suurvürst Mihhail Aleksandrovitš, kes loobus samuti troonist. Seega pärinevad kaheksa keisrit, nende seas ka Katarina II, Romanovite Holstein-Gottorpi harust.
19. sajandil oli Romanovite suguvõsa märkimisväärselt laienenud. Võeti vastu erilised seadused, mis reguleerisid suguvõsa liikmete õigusi ja kohustusi, ning keisri kaugemate sugulaste jaoks kehtestati spetsiaalne, keiserlikku verd vürsti tiitel.
Romanovite naisliini pidi kuulusid Venemaa keiserlikku suguvõssa veel kolm haru: Leichtenbergid, kes pärinesid Nikolai I tütrest, suurvürstinna Mariast; Oldenburgid, kes olid Paul I tütre Jekaterina järeltulijad, ja Mecklenburgid, kelle liinile pani aluse suurvürstinna Jekaterina Mihhailovna.
1917. aasta alguses koosnes Romanovite suguvõsa 65 liikmest, kellest 32 olid meessoost. Neist 18 (13 meest) tapeti bolševike poolt.
Kolme sajandi jooksul Venemaad valitsenud Romanovite dünastia esindajate seas oli võimetelt ja mõjult väga erinevaid valitsejaid. Nende seas oli inimesi, kelle nimele on tavaks liita omadussõna Suur, kuid ka neid, kes paistsid silma pigem lapselike veidrustega. Nende kõigiga saab tutvuda Lindsey Hughesi raamatu vahendusel.