Sõjamängud (arvustus Hellar Lill)

Martin van Creveld (snd 1946) on Iisraeli sõjaajaloolane ja sõjandusteoreetik, kelle sulest on ilmunud paarkümmend raamatut, nendest on lisaks raamatule „Sõjamängud. Gladiaatoritest gigabaitideni“ varem eesti keeles ilmunud „Sõda ja logistika. Wallensteinist Pattonini“ (Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2008) ja „Sõja tulevik“ (Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2006).

Käesolevas raamatus saab lugeja ülevaate sõjamängudest läbi ajaloo ning ühtlasi sõjamängude tähtsusest ja nende kasutamisest väljaõppel ja sõjalisel planeerimisel. Creveld alustab Vanast Testamendist teada Taaveti ja Koljati võitlusega, käsitleb jahipidamist ja loomade mänge, vaatleb gladiaatorite võitlust ning teisi relvadega peetavaid võitlusmänge – turniire ja duelle –, ning jõuab välja arvutimängude, paintball’i ja lahingute taaslavastuste analüüsini, mainides vahepeal ka karupoeg Puhhi ja seda, kuidas Cristopher Robin ta õhupallid õhupüssiga katki lasi.

[read] Erinevate alateemade kaudu puudutab Creveld küsimust, kuidas sõjamängud on mõjutanud tegelikku sõjapidamist ja vastupidi – millist mõju on mängud avaldanud sõjale ja sõjad mängudele. Seejuures rõhutab autor oma käsitluse lähtekohana, et ta ei tegele mitte mänguteooriaga – mis püüab taandada tegelikud sündmused mängudele ja mängud omakorda reale matemaatiliselt täpsetele vormelitele –, vaid püüab siduda sõjamängud inimkultuuri kui tervikuga. Sport ja mängud on agressiivsuse väljendamise vormideks, mille keskmes on lahingutegevuse imiteerimine ja vastasega toimetulemine. Nii nagu päris sõjas, on ka mängu sihiks oma eesmärkide saavutamine vastaspoolest paremini ja osavamini mõeldes ning tegutsedes, teisisõnu vastast üle mängides. Taoline vastastikune mõjutamine võib aset leida nii mängulaual, spordiväljakul kui ka arvutiekraanil, nii kahe vastase, meeskonna kui ka sõjalise üksuse vahel, mitmesuguseid relvi ja tehnoloogiaid kasutades. Peamiseks erisuseks sõja ja mängu vahel on see, et kui sõda johtub mingist kindlast poliitikast, siis mängude eelduseks on just poliitika kui sellise puudumine. Aegade vältel on sõjalistest ettevõtmisest saanud rahuaegsed meelelahutused – sõjamängud, ent mõnikord on juhtunud vastupidi ja sportliku eesmärgiga mõõduvõtmised on kasvanud üle tegelikeks sõjakäikudeks või lahinguteks. Nagu „Sõja tulevikus“, pühendab Creveld ka siin kirglikul viisil eraldi alateema naissoole ja arvab, et just mängud – nendesse suhtumine ja nendes kaasalöömine – on need, mis eristavad kahte sugupoolt. Kaasaegsete trendidega – naiste osalemine riigikaitses ja sugude võrdsus – Creveldi esitatud seisukohad muidugi eriti ei harmoniseeru. Nii sõdades kui ka sõjamängudes osaleb ühtviisi väike protsent naisi ja pigem pole see valdkond Creveldi meelest naiste jaoks. Ning kui kaasaegsetes arvutimängudes on kangelasteks amatsoonid, siis just seetõttu, et arvutiseeritud sõjamängude mängijateks on peamiselt mehed.

Creveld ühendab sõjapidamise strateegilised küsimused sõjamängude uurimise kaudu sotsioloogia, kultuurantropoloogia ja piiblilooga ning mitmete teiste valdkondadega. Temaga ei pruugi alati nõustuda, ent põhjalik uurimistöö ja elegantne analüüs juhatavad lugeja uutele ja ootamatutele mõtlemisradadele. Sõjamängude-raamat võiks olla paeluvaks lugemisvaraks nii sõjandushuvilistele, kes tahavad selle teoreetilistesse aspektidesse kaevuda, kui ka arvutimänguharrastajatele, taaslavastuslahingutes osalejatele ning spordisõpradele, kes soovivad oma huvide ringi laiendada ja sügavamalt lahti mõtestada. Sõda ja mäng – kes neid suudaks lahuta? [/read]